Raamatu kaanekujundus: mis paneb raamatu riiulilt kätte võtma

Raamatupoes langetab ostja esimese otsuse umbes kolme sekundiga ja veebipoes veelgi kiiremini. Selle aja jooksul ei loeta pealkirja lõpuni ega tutvustust üldse — vaadatakse kaant. Kaanekujundus ei ole seetõttu raamatu kaunistus, vaid selle esimene ja sageli ainus müügiargument.

Selles artiklis vaatame, milliste tingimustega kaas peab arvestama, mis eristab töötavat kaant ilusast kaanest ja millised vead teevad hea raamatu nähtamatuks.

Kaas töötab korraga kolmes kohas

Sama kujundus peab toimima kolmes täiesti erinevas olukorras — ja just siin läheb enamik iseseisvalt tehtud kaasi katki.

Riiulil, täissuuruses. Umbes meetri kauguselt, sageli kümne teise raamatu kõrval. Siin loeb kontrast ja pealkirja loetavus, mitte peen detail.

Veebipoes pisipildina. Rahva Raamatu või Apollo veebis on kaanepilt sageli 150 pikslit lai. Viierealine pealkiri peenes kirjas muutub seal halliks laiguks. Test on lihtne: vähenda kaas 150 piksli laiuseks ja vaata, kas pealkiri on ikka loetav. Kui ei ole, ei ole kaas valmis.

Seljal. Raamatukogus ja koduriiulis on nähtav ainult selg — paar sentimeetrit laiust. Sinna mahub pealkiri ja autori nimi, mitte midagi enamat. Kui raamat on õhem kui umbes 8 mm, ei mahu seljale midagi ja pealkiri jäetakse ära.

Kaas on kolm pinda, mitte üks

Trükivalmis kaas on üks lai leht: tagakaas – selg – esikaas, kõik ühes failis, koos lõikevarudega.

Esikaas — pealkiri, autor, visuaal, vajadusel sarja nimi või alapealkiri.

Selg — pealkiri, autor, sageli kirjastuse logo. Selja laius arvutatakse lehekülgede arvust ja paberi paksusest; seda ei saa oletada. Küsi arv trükikojalt enne kujundamist.

Tagakaas — tutvustustekst (tavaliselt 60–120 sõna), autori lühitutvustus ja foto, ISBN-i triipkood, sageli hind ja kirjastuse logo. Triipkoodi jaoks tuleb jätta valge ala; värvi peal ei pruugi skänner seda lugeda.

Kaanekujundust ei saa lõpetada enne, kui küljendus on valmis, sest alles siis on lehekülgede arv teada. See on peamine põhjus, miks kaas tehakse alati küljenduse järel — vaata ka samm-sammulist juhendit raamatu välja andmisest.

Tüpograafia teeb kõige rohkem tööd

Enamik mäletatavaid kaasi ei ole eriti pildirohked. Neil on tugev pealkirjakiri ja julge paigutus.

Pealkiri peab olema suur. Iseseisvalt tehtud kaante kõige levinum viga on liiga väike pealkiri, mis on „ilusasti“ tsentreeritud pildi peale. Riiulil kaob see ära.

Kirjatüüpe olgu kaks, mitte viis. Üks pealkirjale, teine kõrvalinfole. Rohkem tähendab peaaegu alati kaost.

Kirjatüüp peab žanriga kokku käima. Käsikirjaline kiri ajaloolisel teatmeteosel eksitab lugejat; range groteskkiri luulekogul samuti. Lugeja loeb žanri kirjast enne, kui ta pealkirja lõpuni loeb.

Kontrast enne kaunistust. Hele kiri tumedal pinnal või tume kiri heledal — mitte hall kiri kirju foto peal. Kui pealkiri peab olema foto peal, on vaja kas tumendust, ühtlast pinda või varju.

Pilt, illustratsioon või ainult tüpograafia

Kolm töötavat lähenemist.

Foto sobib aime- ja ajalookirjandusele, memuaaridele ja koduloole. Nõue on karm: pilt peab olema trükikõlblik (300 dpi lõplikus suuruses) ja õigustega. Internetist leitud pilt ei ole kasutamiseks vaba, isegi kui allikat mainida. Pildipankadest ostetud litsentsi puhul kontrolli, kas see katab trükiväljaande ja kaanel kasutamise — kõik litsentsid seda ei tee.

Illustratsioon annab kõige rohkem eristumist, sest sama pilti ei ole kellelgi teisel. Tellitud illustratsioon on lisakulu, aga ilukirjanduse ja lasteraamatute puhul enamasti kõige mõjusam valik.

Puhas tüpograafia — suur pealkiri, tugev värv, minimaalne graafika. See on alahinnatud lähenemine: töötab pisipildina suurepäraselt, ei sõltu pildiõigustest ja mõjub sageli kaasaegsemalt kui keskpärane foto.

Kehvem valik on üldlevinud pildipangafoto, mida on kasutatud sadadel teistel kaantel. Lugeja ei pruugi seda teadvustada, aga raamat mõjub anonüümselt.

Žanri koodid — millal neid järgida ja millal murda

Igal žanril on visuaalne keel, mille lugeja loeb sekundiga. Krimiromaanid on tumedad ja kontrastsed. Ajalooteosed kasutavad tõsiseid kirju ja arhiivifotosid. Lasteraamatud on värvilised ja ümarad. Käsiraamatud on selged ja rahulikud.

Neid koode tasub järgida, sest need aitavad õigel lugejal raamatu üles leida. Eristuda tuleks koodide sees, mitte neist väljaspool: sama tumedus, aga julgem värviaktsent; sama arhiivifoto, aga ebatavaline kadreering.

Erand on siis, kui raamat ongi mõeldud žanripiiri ületama — aga see peab olema teadlik otsus, mitte kogemata sündinud.

Tagakaane tekst on müügitekst

Tutvustustekst tagakaanel on see, mida loetakse teisena — kohe pärast seda, kui kaas on kätte võetud. Sama tekst läheb tavaliselt ka veebipoodidesse ja raamatukogude kataloogidesse, kus see on ainus tekst, mida lugeja näeb.

Töötav tagakaanetekst:

• algab konkreetselt, mitte üldsõnaliselt („Ühel hommikul 1949. aasta märtsis…“, mitte „See raamat räägib eesti rahva saatusest…“);
• ütleb, kellele raamat on ja mida lugeja saab;
• on lühike — 60–120 sõna, kolm-neli lõiku;
• ei ava lõppu.

Sama põhimõtted kehtivad ka veebis müüvate tekstide kohta üldiselt; oleme sellest kirjutanud artiklis kuidas kirjutada efektiivset müügiteksti.

Levinumad vead

1. Liiga väike pealkiri. Kaugelt ega pisipildina ei loe.
2. Liiga palju elementi. Foto, muster, kolm kirja, raam ja logo — silm ei tea, kuhu vaadata.
3. Kiri kirju tausta peal ilma tumenduse või pinnata.
4. Selg arvutati valesti või jäeti tühjaks.
5. RGB-pilt ja lõikevarude puudumine. Trükitehnilised nõuded on samad mis sisul — vaata mida trükikoda failidelt ootab.
6. Kaas ja sisu räägivad eri keelt. Kaanel modernne groteskkiri, sisus vanamoodne antiikva — raamat mõjub kokku pandult, mitte kujundatult.
7. Pildi õigused on kontrollimata. Kõige kallim viga, sest see avastatakse pärast trükkimist.

Kuidas kaant testida enne trükki

Neli kiiret kontrolli, mis ei maksa midagi:

1. Pisipildi test. Vähenda 150 piksli laiuseks. Kas pealkiri loeb?
2. Kolme meetri test. Prindi A4-le ja vaata teiselt poolt tuba. Mis paistab esimesena?
3. Riiuli test. Pane kaanepilt kümne konkureeriva raamatu kaane kõrvale. Kas see kaob ära või paistab välja?
4. Võõra silma test. Näita kellelegi, kes raamatu sisu ei tea, ja küsi, millest see raamat räägib ja kellele see on. Kui vastus on vale, ei tööta kaas.

Kokkuvõte

Hea kaas ei ole see, mis autorile kõige rohkem meeldib, vaid see, mis leiab lugeja üles — riiulil, ekraanil ja raamatukogu riiuli seljal. Enamik selle tööst tehakse tüpograafias ja kontrastis, mitte pildi valikus.

Kujundame kaasi koos küljendusega, sest kaas ja sisu peavad rääkima sama keelt — küljendus alates 690 eurost, koos kaanekujundusega alates 990 eurost (vaata hinnalehte). Kui käsikiri on valmis, vaata raamatute kujundamise ja küljendamise lehelt, mida töö sisaldab, või kirjuta kontaktilehelt.