Raamatu trükkimine: mida trükikoda failidelt ootab

Enamik raamatu trükkimise probleeme ei teki trükikojas, vaid failides, mis sinna saadeti. Kirjatüüp asendus millegi muuga, pildid tulid uduselt, kaanepilt lõigati valest kohast või selg jäi kaks millimeetrit kitsaks. Iga selline viga avastatakse tavaliselt siis, kui tiraaž on juba pakitud.

Selles artiklis on läbi käidud, mida trükivalmis fail sisaldab, mida tähendavad trükikoja nõuetes olevad terminid ja millised vead lähevad kõige kallimaks.

Trükivalmis PDF — mida see tähendab

Trükikojad ootavad tänapäeval peaaegu alati PDF-i, sageli standardis PDF/X-1a või PDF/X-4. See ei ole tavaline „prindi PDF-i“ — see on standard, mis tagab, et fail sisaldab kõike vajalikku ja mitte midagi ohtlikku.

Trükivalmis PDF-is on:

• kõik kirjatüübid failis sees (põimitud), mitte viidetena;
• õige värviruum — sisu tavaliselt ühevärviline (must) või CMYK, mitte RGB;
• lõikevarud ja lõikemärgid;
• pildid trükikõlbliku lahutusega;
• õige leheküljejärjestus — üksikute lehekülgedena, mitte paarislehtedena (kui trükikoda ei palu teisiti).

Sisu ja kaas antakse üle eraldi failidena. Kaas on üks lai leht, mis sisaldab korraga tagakaant, selga ja esikaant.

Lõikevarud ja turvaala

Lõikevaru (bleed) on värvi või pildi jätk üle lõikejoone — tavaliselt 3 mm, mõnes trükikojas 5 mm. Miks: paberivirna lõigatakse korraga ja nuga eksib alati murdosa millimeetri võrra. Ilma lõikevaruta tekib lehe servale valge triip.

Turvaala on vastupidine reegel: tekst ja olulised elemendid peavad jääma lõikejoonest vähemalt 5 mm sissepoole, sisemisest servast rohkemgi. Köite juures kaob osa lehest köite sisse — mida paksem raamat, seda rohkem.

Kui pilt peab ulatuma lehe servani, tuleb see kujundada lõikevaruga. Kui pilt lõpeb enne serva, ei ole lõikevaru vaja. Kõige sagedasem viga on kujundada pilt täpselt lehe suuruseks — siis ei ole kumbagi.

Värv: CMYK, RGB ja miks ekraan valetab

Ekraan on valgusallikas ja kasutab RGB-d; trükk on peegelduv pind ja kasutab CMYK-i. CMYK-i värvivalik on kitsam, mistõttu eredad sinised, neoonrohelised ja küllastunud oranžid tulevad trükis alati tuhmimad kui ekraanil.

Praktilised reeglid:

• Sisu tekst olgu 100% must (K), mitte neljast värvist kokku pandud must. Neljavärviline must tekst tuleb servadest udune, sest neli trükiplaati ei ole kunagi täpselt kohakuti.
• Suured ühtlased mustad pinnad kaanel vajavad vastupidi tugevdust (nn rikkalik must), muidu paistavad hallikad.
• Pantone-värvi kasutatakse siis, kui bränd nõuab täpset tooni. See on eraldi trükiplaat ja tähendab lisakulu.
• Kui raamat on must-valge, veendu, et ükski leht ei sisalda kogemata värvi. Üksainus RGB-pilt sisu keskel võib muuta terve trükitöö neljavärviliseks — ja mitu korda kallimaks.

Piltide lahutus

Trüki jaoks on nõue 300 dpi lõplikus suuruses. See tähendab: kui pilt läheb raamatusse laiusega 100 mm, peab selles olema umbes 1200 pikslit laiust.

Ekraani jaoks tehtud pilt on tavaliselt 72–96 dpi ja seda ei saa suurendamisega päästa — puuduvat infot ei ole kusagilt võtta. Kui originaale ei ole, on ainus lahendus pilt väiksemana paigutada.

Skaneeritud fotode ja dokumentide puhul skaneeri kohe 400–600 dpi, eriti kui pildid on väikesed või on plaan neid raamatus suurendada. Vanade fotode puhul on skaneerimine pealegi ühekordne töö, mida ei taha teist korda teha.

Joonised, graafikud ja logod tasub anda vektorina (PDF, EPS, AI) — need on suvalises suuruses teravad.

Paber, köide ja selja laius

Paber. Sisu jaoks kasutatakse tavaliselt 70–100 g/m² ofsetpaberit (teksti jaoks, veidi kollakas ja mugav lugeda) või kriitpaberit (piltide jaoks, siledam ja kontrastsem). Ilukirjandusse valitakse peaaegu alati ofsetpaber; fotoraamatusse kriitpaber. Väga õhuke paber laseb tekstil läbi paista.

Köide.

• Liimköide (pehme kaas) — kõige levinum ja soodsam, sobib alates umbes 60 leheküljest.
• Niitköide — lehed õmmeldakse poognatena kokku. Kallim, aga raamat avaneb korralikult ega lagune. Mahukate ja pikaealiste teoste, näiteks teatmeteoste puhul õigustatud.
• Traatköide (klammerdus) — ainult õhukeste trükiste jaoks, kuni umbes 40–60 lehekülge.
• Kõva kaas — kallim, aga raamatukogudesse ja kingiraamatutesse minev valik.

Selja laius arvutatakse lehekülgede arvust ja paberi paksusest. Trükikoda annab valemi või arvutab selle ise — küsi see enne kaane kujundamist. Kui lehekülgede arv küljenduse käigus muutub, muutub ka selg.

Poognad. Raamat trükitakse suurtele lehtedele, mis murtakse 8-, 16- või 32-leheküljelisteks poognateks. Seepärast on lehekülgede arv alati 8 või 16 kordne. Kui käsikiri annab 203 lehekülge, tuleb küljendaja poolelt kas veidi tihendada või lisada tühjad lehed. Hea küljendaja arvestab sellega juba töö alguses.

Digitrükk või ofsettrükk

Digitrükk ei vaja trükiplaate, seega on väikeste koguste puhul odavam ja kiirem. Mõistlik kuni umbes 200–300 eksemplarini. Sobib ka kordustrükiks ja nõudmisel trükkimiseks.

Ofsettrükk nõuab plaatide valmistamist, aga edasi on iga eksemplar odav. Muutub tasuvaks alates umbes 300–500 eksemplarist ning annab ühtlasema värvi ja parema kvaliteedi suurte pindade puhul.

Praktiline soovitus: küsi trükikojalt hinnapakkumine kohe kolmele tiraažile (näiteks 100, 300 ja 500). Hinnavahe ühe raamatu kohta on tavaliselt üllatavalt suur ja aitab otsustada.

Korrektuurtõmmis — ainus samm, mida ei tohi vahele jätta

Enne tiraaži tellimist küsi trükikojalt proovieksemplar või vähemalt digitaalne korrektuurtõmmis. Paberil vaadates märkab silm asju, mida ekraanil ei näe:

• kas kirjasuurus on päriselt loetav;
• kas pildid on liiga tumedad (trükk läheb alati ekraanist tumedamaks);
• kas sisemine veeris on piisav või kaob tekst köite sisse;
• kas selg on õiges kohas;
• kas läbipaistvus või varjud tulid ootuspäraselt.

Proovieksemplar maksab kümneid eurosid. Ümber trükitud tiraaž maksab tuhandeid.

Kõige kallimad vead

1. Lõikevaru puudub — lehe servas valge triip kogu tiraažis.
2. Pildid RGB-s või 72 dpi — udune trükk või ootamatu värvitrüki arve.
3. Kirjatüüpe ei põimitud — trükikoja arvutis asendub kiri millegi muuga ja kogu küljendus nihkub.
4. Selja laius arvutati vale paberi järgi — pealkiri ei ole seljal keskel.
5. Korrektuur tehti ainult enne küljendust — küljendus tekitab uusi vigu, mida keegi ei kontrollinud.
6. Lehekülgede arv ei ole poogna kordne — trükikoda lisab tühjad lehed sinna, kuhu ise ei tahaks.

Kõik need vead on ennetatavad ja kõik nad on ennetatavad ainult enne trükki.

Kokkuvõte

Trükikoda ei paranda faile — ta trükib täpselt selle, mis saadeti. Seepärast on trükiettevalmistus küljendaja töö kõige vastutusrikkam osa: sisuliselt tähendab see kontrollnimekirja, mis on iga kord ühesugune ja mille läbimata jätmine on iga kord kallis.

Meie anname üle valmis trükifailid, mis vastavad trükikoja nõuetele, ja suhtleme vajadusel trükikojaga otse. Kui käsikiri on valmis, vaata raamatute kujundamise ja küljendamise lehelt, mida töö sisaldab — või loe kõigepealt üle, kuidas raamat samm-sammult välja antakse.